Viimsi vallas on mitmeid kohti, kus seda kaunist lindu looduses näha võib. Soovitan minna vaatlema mere äärde, sest merikotka toitumisala on seotud veega.
Merikotkas on tõesti suur lind: tema keha üldpikkus võib olla 76–94 cm, tiibade siruulatus 190–240 cm ja kehakaal 4–6 kg. Merikotkad elavad kuni 30 aasta vanuseks. Lindudel on tugev nokk ja võimsad tiivad. Kuni viienda või kuuenda eluaastani on nad tumepruunid või kirjud, aga suguküpsuse saavutades tunneb merikotka ära valgete sabasulgede ja kollase noka järgi. Paljudel täiskasvanutel on pea kehast natuke heledam.
2012. aastal hinnati, et maailmas elab 20 000–50 000 paari merikotkaid, neist Euroopas 9 000–12 300. Arvatakse, et Eestis on keskkonna kandevõime vähemalt 500 paari. 2017. aastal hinnati, et Eestis elab 290–330 paari merikotkaid.
Pesa vanades metsades
Ilmselgelt ei saa nii suur lind pesitseda pesakastis või rääbaka puu otsas. Merikotka pesa asub enamasti suurte põliste mändide või haabade ülemiste tugevate okste vahel ja on ehitatud okstest. On teada paar erandlikku juhtumit: ühel juhul tegi merikotkas pesa vanale heinakuhjale Kasari luhal ja teisel juhul ehitati pesa väikesaarel meremärgi peale. Muudel juhtudel eelistatakse siiski vanu metsi, kus pesapuu keskmine vanus lehtmetsas on 89 ja okasmetsas 124–132 aastat. Ligikaudu 10% pesadest asuvad lageraielankide säilikpuudel, aga nende puhul on täheldatud, et seal kasvavatel linnuperedel ei lähe nii hästi kui vanades metsades pesitsevatel lindudel. Seega on väga oluline vanade metsade säilimine nii merikotkaste kui ka paljude teiste seda tüüpi elupaiku vajavate elusolendite jaoks.
Merikotkad kasutavad olemasolevat pesa kaua, seda üksnes igal aastal renoveerides. Kui pesapuu peaks hävima, siis eelistatakse samas paigas teist vana puud – merikotkad on oma kodukohale väga truud. Põnev on teada, et aastakümneid kasutusel olev pesa võib kaaluda ligi tonni. Keskmistest mõõtmetest rääkides võib välja tuua, et merikotka pesa läbimõõt on 134–142 cm, see on 104 cm kõrge ning asub 17,5 m kõrgusel puu otsas.
Märtsis muneb emakotkas pessa 2–3-päevaste vahedega 1–3 muna. Haudumine kestab 34–42 päeva ja sel ajal on linnud igasugustele häirimiste suhtes eriti tundlikud. Koorunud poegade eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud. Esimesi iseseisvaid lende teevad pojad 70–75 päeva vanustena, ehk kuskil juuli keskpaigas. Neil on vaja õppida tiibu kasutama, lennumanöövreid ja vastupidavust harjutada ning õppida ka saaki jahtima. Pojad ei hülga ka lennuvõimelistena oma pesa täielikult, vaid noorlinnud käivad ikka selle juures kuni septembrini.
Arvatakse, et praegu on teada 30–40% asustatud merikotkapesadest. Kuna merikotkas on kõrgeima kaitsekategooria liik, siis hoitakse tema käekäigul pilk peal ja pesakohti saladuses. Seiresammu on vahepeal muudetud, aga alates 2012. aastast kontrollitakse igal aastal 1/3 keskkonnaregistrisse kantud elupaiku üle ja pesade kontrollimisel rõngastatakse pojad.
Toidulaud
Tavaliselt on merikotkaste jahialad pesast kuni 5 km kaugusel, aga võivad asuda ka kuni 19 km kaugusel. Jahialad on seotud veekogudega. Merikotkad toituvad peamiselt kaladest ja veelindudest, harvem imetajatest. Nad toituvad ka raibetest, näiteks hülgekorjustest. Toiduobjektide osakaal muutub sõltuvalt aastaajast.
Mõnes Läänemere piirkonnas on merikotkad sundinud ka kormorane mujale kolima, sest nad hakkasid kormoranide kolooniaid rüüstama. Toiduks haaratakse peamiselt kormoranide tibusid ja esmajärjekorras langevad rüüste ohvriks just maapinnal asuvad pesad.
Inimesed on minevikus merikotkaid palju taga kiusanud. Ornitoloogid nimetavad seda vaenamiseks. Baltikumis tapeti perioodil 1898–1904 kokku 30 merikotkast, 1930. aastal Matsalu lahel samuti mitukümmend lindu. Kuigi 1934. aastal kehtestati pesitsusajaks tapmiskeeld, arvukuse langus jätkus, sest kiusamine jätkus. 1940. aastatel lisandus sellele murele veel DDT, PCB jt kloororgaaniliste ühendite laialdane kasutamine, mis andsid tugeva hoobi läbi toiduahelate – tippkiskjatest röövlindude kehasse hakkasid kuhjuma mürgid. 1950. aastate lõpuks langes merikotka arvukus Eestis ca 30 paarini. 1957. aastal võeti merikotkad Eestis küll looduskaitse alla, kuid sellest hoolimata 1960. aastatel ja 1970. aastatel aastatel ei lennuvõimestunud Eestis teadaolevalt ühtegi merikotka poega.
Ka teistes riikides oli olukord halb. Mõisteti, et on vaja rahvusvaheliselt midagi ette võtta. 1968. aastal keelustati DDT kasutamine. 1970. aastatel hakati Põhja-Euroopas lindude kaitseks tehispesi ehitama, lisatoitu välja panema ja tegevuskavasid koostama. Esimesi positiivseid märke asurkonna taastumisest hakati Eestis nägema 1980-ndate alguses. Tänaseks on tugev looduskaitse ja ohtlikke mürkide keelustamine teinud merikotka päästmisest ühe looduskaitse suurima eduloo.
Eelnevast jutust tuleb kenasti välja, et merikotkas on väga hea keskkonnaindikaator – ta on tundlik loodusesse paisatavate keskkonnamürkide osas. Kui tegemist on ühenditega, mis ei lagune, vaid hakkavad organismis kuhjuma, siis löövad need mõjud tippkiskjas eriti tugevalt välja, sest kogu tema toit sisaldab mürgiseid aineid.
Kuigi nii mõneski riigis suri merikotkas välja, on ta mõnesse riiki tasapisi siiski tagasi tulnud: näiteks 1984. aastast pesitseb liik Tšehhis, 1995. aastast Taanis, 1997. aastast Slovakkias, 2001. aastast Austrias, 2006. aastast Hollandis ja 2012. aastast Prantsusmaal. Tahaks öelda, et merikotkaid enam ei tapeta, aga ajavahemikust 1985–2004 on Eestis teada kuus juhtumit, kus lind lasti maha ja ühel juhul jäi ta püünisraudadesse. Ka hiljem on leitud laskevigastustega linde.
Jahindus ja pliilaskemoon
Tänasel päeval on jätkuvaks probleemiks pliid sisaldava laskemoona kasutamine jahipidamises. Kuigi alates 2013. aastast on Eestis veelinnujahil pliihaavlite kasutamine keelatud, siis väikeulukite jahil kasutatakse endiselt pliihaavleid ja enamik laskemoona, mida kasutatakse suurulukite jahis, sisaldab samuti pliid.
Probleem tuleneb sellest, et merikotkad söövad hea meelega ka raipeid ja osa jahimehi jätavad pliid sisaldava moonaga lastud loomade jäätmeid metsa või põgeneb haavatud loom jahimeeste eest ja sureb eemal ning saab sel viisil toiduks merikotkastele. Igast pliikuulist jääb uluki kehasse sõltuvalt kuuli tüübist 89–279 pliiosakest. Plii põhjustab lindudel hingamisraskusi, lihaskonna ja närvisüsteemi töö häireid. Merikotka kaitsekorralduskavas on välja toodud, et Eestis hukkunud merikotkastest 52% on surnud pliimürgistusse.
Selleks, et merikotka elu tutvustada ja inimeste teadlikkust tõsta, on Eestis nende pesadele korduvalt veebikaameraid paigaldatud. Kotkaklubi Youtube’i kanalilt leiab näiteks põnevaid videoid merikotkaste, aga ka teiste röövlindude pesades toimuvat. Loomade elu kajastavad veebikaamerad on maailmas väga populaarsed ja näiteks kogus üks 2016. aastal Eestis paigaldatud merikotka veebikaamera lausa 10 miljonit vaatamist. Alates 2009. aastast on kaameratega jälgitud kokku nelja erineva merikotka pesa ja nii on saanud kaasa elada Lindale ja Sulevile, Ukule ja Annale, Suvile ja Sulevile ning Evele ja Eerikule.
Lindude elust parema info saamiseks on neile paigaldatud ka jälgimisseadmeid. Mitmel saatja saanud linnul on aga minevikus olnud mingi õnnetus või tervisehäda, millest arstid on ta terveks ravinud. Enne tervenenud merikotka loodusesse vabastamist on talle kaasa pandud elektrooniline saatja, mis võib töötada näiteks päikesepatareiga. Seda meetodit kasutades on võimalik saada teada lindude liikumine suuremas plaanis, sest ega linnud riigipiire ei tunnista. Pea kõigile jälgitud lindudele on antud ka nimi: näiteks merikotkad Sillu, Saara, Pomo, Olev, Meelis ja Maria. Nende lennuteid saab vaadata Kotkaklubi koduleheküljelt.
Kotkad droonitõrjes
Tulles nüüd tagasi artikli algusesse, jagan seoses droonidega huvitavat infokildu. Nimelt katsetati 2016. aastal Hollandis suuri kotkaid droonide püüdmiseks. Liigiks valiti Põhja-Ameerikas elav valgepea-merikotkas. Linnud õpetati välja droone püüdma ja loodeti, et neid saab kasutada näiteks lennujaamades ja rahvarohketes kohtades ebaseaduslike droonide mahavõtmiseks. Internetis leiab selle kohta erinevaid artikleid ja pilte. Kuigi kotkad suutsid droone õhust kinni püüda, oli siiski probleem selles, et droonide tiivalabad võisid linde kahjustada ja mitte alati ei teinud kotkad seda, mida inimene neilt ootas. Eraldi küsimus on muidugi üldse see, et kui eetiline on röövlindu inimese jaoks tööle rakendada, eriti kui inimene ise põhjustas alles mõni aeg tagasi kotkaste arvukuse väga suure languse (USA-s jäi alles vaid 487 valgepea-merikotkapaari).
Kas teadsid, et
- väikseim distants kahe merikotkapesa vahel Eestis on 1,4 km;
- Eestis on neli paari merikotkaid, kes püüavad saaki kalakasvandustest. Riik hüvitab neile kalakasvatajatele tekkinud kahju;
- noorim Eestis edukalt pesitsenud merikotkas oli kuueaastane;
- merikotkas on Eesti aladel tegutsenud juba mesoliitikumiajast (4 500–8 000 aastat eKr) alates (seda tõendavad luuleiud);
- Eesti kõige põlisem merikotka pesitsusterritoorium on järjepidevalt asustatud juba vähemalt 1873. aastast;
- Eestis teadaolev vanim merikotkas nägi ilmavalgust 1985. aastal, kindlalt kohati teda taas 2011. aastal ja ta kannab auväärset tiitlit „Vanaeit“.
- Tammneeme lahel on nähtud korraga tegutsemas seitset merikotkast.
