Naissaar on Viimsi valla suurim ja Eesti suuruselt viies saar, mis asub umbes kaheksa kilomeetri kaugusel mandri rannikust. Saare pindala on 18,6 km², pikkus ligi üheksa ja suurim laius neli kilomeetrit.
Püsielanikke leidub saarel vaid mõnikümmend, kuid suvekuudel kasvab elanike arv märgatavalt. Saarel asuvad kolm küla: Lõunaküla (Storbyn), Tagaküla (Bakbyn) ja Väikeheinamaa (Lillängin). Naissaar kuulub alates 1994. aastast Viimsi valla koosseisu.
Esimesed püsiasukad – kalurid ja hülgekütid – jõudsid siia tõenäoliselt juba 13.–14. sajandil.
Amatsoonide maa
Naissaare esimene teadaolev kirjalik mainimine pärineb 11. sajandist. Bremeni Adami kroonikas aastatel 1075–1080 nimetatakse saart nimega Terra Feminarum ehk „naiste maa“. Nimetus on seotud legendiga, mis räägib saarel elanud amatsoonidest.
Pärimuse kohaselt elasid Naissaarel ainult naised, kes said lapsi saart külastanud meremeeste ja vangistatud sõduritega. Kui sündisid tüdrukud, olid need erakordselt kaunid, poeglapsed aga koerakoonlased. Täiskasvanuks saanud poisid müüdi väidetavalt slaavi orjaturgudel ning mehed saadeti pärast oma ülesande täitmist saarelt minema.
Kas tegemist oli muistse pärimuse, meremeeste fantaasia või eksliku kirjeldusega rannarahva elust, pole võimalik enam kindlaks teha. Legend võis sündida seetõttu, et meremeeste pikkade merereiside ajal jäid rannakülades igapäevaelu korraldama peamiselt naised. Igal juhul on „naiste maa“ üks võimalikest ja levinumatest seletustest Naissaare nime päritolule.
Kullkroonisoo ja Taani printsess
Naissaarel asub ligikaudu kolmkümmend sood, mis on ühtlasi Eesti põhjapoolseimad. Ühega neist – Kullkroonisooga – on seotud saare tuntuim rahvapärimus.
Legendi järgi saatis Taani kuningas oma kangekaelse tütre, kes ei soovinud alluda õukonna reeglitele ega leidnud endale sobivat kosilast, Naissaarele pagendusse. Printsessile rajati saare idarannikule kaunis salumets – tänane Taani kuninga aed –, kus ta üksildasena ringi uitas. Ühel päeval jalutas ta saare keskosas asuva soojärve ääres ja imetles veepinnalt oma peegelpilti, kui kallis kuldkroon libises peast ning vajus laukasse.
Püüdes krooni kätte saada, kukkus printsess ise sügavasse järve ja uppus. Kohaliku pärimuse järgi ei surnud ta siiski päriselt. Maagia ja needuse mõjul muutus ta suureks maoks, kes jäi sohu oma kuldkrooni valvama. Rahvajuttude järgi ilmub ta aeg-ajalt ränduritele kas valges rõivastuses naisena või suure maona, liikudes Taani kuninga aia ja Kullkroonisoo vahel. Nii olevat soo saanud ka oma nime.
Rannarootslaste saar
Naissaar kuulus sajandeid Tallinna ümbruse rannarootsi kultuuriruumi ning oli üks selle piirkonna väiksemaid, kuid iseloomulikke asustuskeskusi.
Esimesed teated püsiasustusest pärinevad 15. sajandist – 1469. aastal on mainitud saarel elanud rootsi päritolu kaluriperesid. 17. sajandi lõpu ehk 1687. aasta talude loend annab juba selgema pildi kogukonnast: saarel oli üheksa talu koos perede ja abipere liikmetega ning nende majapidamised tuginesid nii mereandidele kui ka vähesele loomapidamisele: 5 hobust, 11 härga ja 18 lehma.
Aja jooksul kujunes Naissaarest mitmekeelne ja omapärane kogukond, kus rootsi ja eesti keel ning kombed põimusid igapäevaelus. Kuigi 20. sajandi alguseks oli elanikkond juba mitmekesisem – 1934. aasta rahvaloenduse järgi elas saarel 446 inimest, neist 155 rannarootslast ja 291 eestlast –, säilis rannarootsi kultuurikiht tugevalt kohalikes traditsioonides.
Kogukonna sidusust hoidsid ühised merega seotud tööd, tihe läbikäimine ning kohalik kool, kus töötasid nii eesti- kui ka rootsikeelsed klassirühmad.
Rannarahva elu – ametid hülgekütist lootsini
Naissaare elanike peamiseks elatusallikaks kujunes kalapüük, mida täiendati hooajalise hülgeküttimise ja lootsitööga.
Hülgeküttimise traditsioon ulatub saare varaseima asustuseni. Küttimisobjektiks olid peamiselt viigrid, hallhülged ja randalhülged, kellelt saadi nii liha, rasva kui ka nahka.
Lisaks kaluritele kujunes Naissaare meestest välja ka oluline lootside kogukond. Saare asukoht Tallinna lahe ja Suurupi väina laevateede läheduses tegi neist nõutud meremehed, kes juhatasid võõraid laevu turvaliselt sadamasse ja läbi madalike. Lootsitöö eeldas põhjalikke teadmisi merepõhja, tuulte ja kohalike hoovuste kohta. Mitu saare meest jõudis hiljem ka kaugsõidukapteniks.
Pärast Eesti iseseisvumist ja eriti 1920.–1930. aastatel kujunes Naissaar üheks piirkonnaks, kus levis ulatuslik salapiirituse vedu Soome. Ametlikult veeti sageli kartulit, mille alla oli aga peidetud piiritus.
Krimmi sõda peeti ka Naissaarel
Naissaar on oma strateegilise asukoha tõttu olnud sajandeid seotud Läänemere sõjaliste ja rahvusvaheliste sündmustega.
Krimmi sõja ajal aastatel 1854–1855 jõudis Naissaar rahvusvahelise tähelepanu alla, kui Briti ja Prantsuse merevägi okupeerisid Tallinna ümbruse ranniku. Saarele rajati ajutisi tugipunkte ning sellest ajast on teada ka Briti meremeeste ühishaud. Hülkari otsa lähistele rajati rannavallide taha väike kalmistu, kuhu maeti skorbuudi ja haiguste tõttu hukkunud prantsuse meremehi.
Villa Lindeberg Naissaarel 1900. aastate alguses. Foto: Rannarahva muuseumi fotokogu
Spaaprotseduurid ja villad
19. sajandi lõpus hakati Naissaart üha enam nägema Tallinna-lähedase puhke- ja tervisesaarena. Juba 1887. aastal mainitakse seal kasutatud sipelgavanne, millega raviti reumat ja närvihaigusi.
1897. aastal jõuti plaanini rajada Naissaarele jõukama elanikkonna suvitus- ja puhkerajoon saare idakaldale. Idarannikul mõõdeti välja 19 suvilakrunti, mis anti 99 aastaks kasutusse. Need müüdi 1898. aasta augustis enampakkumisel Tallinna kreisi politseivalitsuses.
Suvilad, mida hakati kutsuma romantiliste nimedega villadeks, kujunesid Tallinna eliidi suvituspaigaks. Saare ja linna vahel pidas ühendust aurupaat ning villade piirkonda rajati ka väike erasadam, mis võimaldas otse mere kaudu
kohale jõuda.
20. sajandi alguses plaaniti rajada saarele sanatoorium, kuna arstid pidasid Naissaare õhku ja kliimat tervise parandamiseks sobivaks.
Esimese maailmasõja puhkemine lõpetas Naissaare kui suvitus- ja ravipaiga arengu.
Peeter Suure merekindlus
Peeter Suure merekindluse rajamine muutis Naissaare 20. sajandi alguses üheks olulisemaks sõjaliseks tugipunktiks Tallinna ja kogu Soome lahe kaitsesüsteemis. Kindlustuste ehitamise ettevalmistamiseks ostis Vene riik saarel 34 talu maad kokku ning senine tsiviilelanikkond evakueeriti.
1912. aastast alates hakati Naissaarele rajama Peeter Suure merekindluse rannakaitserajatisi, mille ülesandeks oli koos Soome rannikule rajatud patareidega kontrollida Soome lahte ning kaitsta Vene Balti laevastiku peabaasi.
Sõjaliste ehitustööde teenindamiseks rajati saare idarannikule uus süvasadam koos massiivse betoonkaiga, mis on tänapäevalgi kasutusel Naissaare põhisadamana. Sadamast ehitati üle kogu saare ulatuv kitsarööpmeline raudteevõrk, mille kogupikkus ulatus hiljem ligi 40 kilomeetrini. Raudtee võimaldas transportida ehitusmaterjale, laskemoona ja raskesuurtükke patareide positsioonidele.
Naissaarele rajati kuus peamist rannakaitsepatareid: nr 5, 7, 9, 10A, 10B ja 11. Lisaks ehitati kasarmud, laod, komandopunktid ja muud tugirajatised. Patarei nr 9 kujutas endast massiivset betoonehitist, mille mõlemas otsas paiknesid laskemoonaruumid ning nende kohal kaheksatolliste kahuritega soomustornid.
Patarei nr 10A oli üks kogu merekindluse ambitsioonikamaid rajatisi. See koosnes kahest suurest kahekorruselisest soomustornialusest, mida ühendas ligi 200 meetri pikkune liivavall. Põhjapoolne tornialus jõuti valmis ehitada, kuid täielik väljaehitamine jäi sõja tõttu pooleli.
Naissaare võimsaim rajatis oli patarei nr 10B. Seal paiknesid 305 mm rannakaitsekahurid, mille 14 meetri pikkused torud võimaldasid tulistada kuni 30 kilomeetri kaugusele. Patarei koosnes kahest suurest betoonrajatisest, mida ühendas tunnel, ning nende vahel asunud kolmekorruselisest, umbes 15 meetri kõrgusest komandopunktist. Tegemist oli kogu Peeter Suure merekindluse kõrgeima kaitserajatisega. Taganevad Vene väed lasid patarei 1918. aastal osaliselt õhku.
Saarel teenis ligi 280 mereväelast ja kindlustusvägede sõdurit.
Eesti Vabariigis säilitas Naissaar oma sõjalise tähtsuse. 1920.–1930. aastatel kuulus saar Eesti rannakaitsesüsteemi, sinna moodustati rannapatareid nr 4 ja 5. Omaaegsed rannakaitsepatareid on saare ühed suurimad vaatamisväärsused ja nüüd on need varustatud ka teabetahvlitega.
Sarkofaagide mets. Esimene maailmasõda katkestas mitme Naissaarele kavandatud patarei ehituse. Nende seas oli ka troonipärija Aleksei nime kandev rannapatarei. Ehitusteks kokku veetud kiviraunad jäid metsa ootama aegu, mis kunagi ei saabunud. Ajapikku kattusid laotud kivivirnad samblaga. Kohalikud on neid ka sarkofaagideks kutsunud. Foto Alar Mik.
Naissaare riik kui lühike anarhistlik eksperiment
1917. aasta revolutsiooniliste sündmuste keerises kuulutas vanemmadrus Stepan Petritšenko juhtimisel tegutsenud madruste ja sõjaväeehitajate nõukogu Naissaarel välja Madruste ja Ehitajate Vabariigi. Uue riigi sümboliks sai anarhosündikalistide puna-must lipp.
Kuigi anarhistlik ideoloogia eitab riiklust, on osa ajaloolasi pidanud Naissaare Madruste ja Ehitajate Vabariiki maailma esimeseks anarhistlikuks riigiks.
1918. aasta veebruaris, kui Saksa väed lähenesid Tallinnale, põgenesid vabariigi juhid esmalt Helsingisse ja seejärel Kroonlinna.
Naissaare raudtee ja vedurid
Naissaare kitsarööpmeline raudtee oli üks Peeter Suure merekindluse silmapaistvamaid rajatisi. 1918. aastaks oli saarele rajatud ligi 37,7 kilomeetrit rööpaid, rööpmelaiusega 750 mm. Raudtee moodustas tervikliku logistikavõrgu, mis sidus kogu kindlustussüsteemi üheks tervikuks.
Eesti Vabariigi perioodil osa liine demonteeriti – kokku võeti üles umbes 14,2 kilomeetrit rööpaid. Tänapäevani on säilinud ligikaudu 15 kilomeetrit raudteed ja umbes 21 kilomeetrit raudteetammi.
Saare raudteel kasutati mitut auruvedurit ja hiljem ka diisel- ning mootorvedureid. Esimene vedur ehk nr 3 ehitati 1914. aastal Saksamaal Orenstein & Koppeli tehases. Tegemist oli 90-hobujõulise tankveduriga, mis teenis nii kaubavedusid kui ka sõjalist transporti. Viimased teated vedurist Naissaarel pärinevad 1950. aastatest.
Teine auruvedur ehk nr 4 valmis 1907. aastal Soomes Tampella tehases ning võõrandati 1915. aastal Vene sõjaväevõimude poolt Naissaare kindlustustöödeks. See vedur teenindas peamiselt reisiliiklust sadama ja Põhjaküla vahel. 1944. aastal viidi see mandrile, kus ta töötas hiljem Tallinn-Väike depoos.
Lisaks veduritele kasutati saarel ka mitut dresiini. Nõukogude perioodil toodi saarele auruvedureid seeriast 159, 1958. aastal roomiktraktori T-54 baasil ehitatud diiselvedur ning aastatel 1969–1970 neli mootorvagunit MD54-4. 1970. aastate lõpus lisandus kolm TU6A diiselvedurit võimsusega 127 hobujõudu. Neist üks teenindab tänapäeval turiste ning teine on eksponeeritud tehnikamälestisena.
Mis aga sai vedurist nr 3, on tänaseni müsteerium. Mitu seenelist on väitnud, et on Naissaarel metsas näinud puudest läbikasvanud väikest auruvedurit. Võib-olla on see vedur tõesti kusagil metsas pikali, sambla all, ootamas, et keegi selle üles leiaks.
Naissaare ohvitseride kasiino. Üks saare vanimaid säilinud hooneid, mille ehitusaeg ja esialgne otstarve pole täpselt teada. Arvatavasti kasutati hoonet 19. sajandil karantiini- või teenindushoonena, hiljem tegutses siin Naissaare komandantuuri ohvitseride kasiino. Esimese maailmasõja ajal hävinud hoone taastati 1924. aastal, uuesti põles see Teise maailmasõja ajal. Seejärel hoone taas taastati ning Nõukogude ajal kasutati seda kasarmu ja staabina. Tänapäeval on kunagine esindushoone lagunenud ning ootab päästmist. Foto on tehtud 1920. aastate teisel poolel ja pärineb saarel teeninud Albert Miku fotoalbumist.
Bernhard Schmidt – maailmakuulus optik
Naissaarel Sepa talus Lõunakülas sündis 1879. aastal maailmakuulus optik ja leiutaja Bernhard Woldemar Schmidt (1879–1935). Juba nooruses huvitus ta tehnikast ja optikast, kuid kaotas ühe katsetuse käigus plahvatuses parema käelaba. See ei takistanud tal kujunemast üheks 20. sajandi olulisemaks optikainnovaatoriks.
Pärast õpinguid Rootsis ja Saksamaal töötas Schmidt välja optilise süsteemi, nn Schmidti kaamera, mis võimaldas saada laiu ja moonutusteta taevavaateid. Tema leiutis leidis hiljem kasutust maailma juhtivates observatooriumides ning Schmidti korrektsioonilääts on aluseks ka tänapäeval laialt levinud Schmidt-Cassegraini
teleskoopidele.
Bernhard Schmidti panus muutis oluliselt astronoomiat ja teleskoobiehitust. Tema sünnikoht Sepa talus on tänapäeval tähistatud mälestustahvliga.
Nõukogude aeg – suletud sõjaväesaar
Pärast Teist maailmasõda muudeti Naissaar Nõukogude Liidu suletud sõjaväeterritooriumiks, kuhu tsiviilelanikel ligipääs puudus. Saarele rajati ulatuslik sõjaväeinfrastruktuur: miinide ladustamise ja montaaži kompleksid, mitu sõjaväelinnakut ning rannakaitse ja õhutõrje süsteemidega seotud objektid, sealhulgas raketiväe positsioonid. Saare keskel asus ülisalajane meremiinide komplekteerimistehas ja ladude kompleks meremiinide hoiustamiseks ning käsitlemiseks.
Eesti iseseisvuse taastamise järel viidi Nõukogude väed Eestist välja ning saar anti üle 1994. aastal. Saarele mahajäänud militaarpärand on tänapäeval üks saare iseloomulikumaid kihistusi.
Eestimaa looduskaitse häll
Naissaart peetakse üheks Eesti looduskaitse varaseimaks eeskujuks. 1297. aastal andis Taani kuningas Erik Menved välja määruse, mida peetakse üheks esimeseks teadaolevaks riiklikuks looduskaitset käsitlevaks dokumendiks Eesti aladel. Seda sündmust meenutab monument Naissaare külastuskeskuse õuel.
Käsus keelati Naissaarel metsaraie ja puidu põletamine, välja arvatud Tallinna linnuse ja selle elanike vajadusteks. Sellega seati saartele eriline kaitse- ja kasutusrežiim, mis piiras oluliselt metsade majandamist.
Üheks oluliseks põhjuseks oli Kunila mäe ehk saare kõrgeima punkti, 27 meetri kõrguse männiku kasutamine meresõidumärgina. Kõrge metsane siluett aitas laevadel rannikut ja saari tuvastada.
Krimmi sõja ajal 1854. aastal süüdati mets aga kättemaksuks, kui saarlased keeldusid puitu loovutamast. Pärast põlengut asendus Kunila mäe endine kõrge männik madalama nõmmemetsaga.
Lehtmetsa rändrahn. Rahnu ümbermõõt on 30,8 m ja kõrgus 3,3 m. Tegemist on huvitava, kahe avalõhe poolt kolmeks eraldi plokiks jaotatud püstseintega rahnuga. Rändrahnu avalõhedesse saab osaliselt siseneda. Rahn on alates 2006. aastast üksikobjektina looduskaitse all. Foto: Alar Mik
Naissaare looduspark
Naissaare looduspark loodi 1995. aastal ning see hõlmab kogu saart. Kaitseala eesmärk on säilitada saare looduslik ja kultuuriline tervik – rannikumaastikud, metsad, sood ning militaar- ja asustusajalooga seotud pärand.
Naissaar on pikaajalise inimasustuseta perioodi ja hilisema suletud sõjaväerežiimi tõttu hästi säilitanud oma looduslikud kooslused. Saart katavad peamiselt palu- ja nõmmemännikud, lisaks leidub luite- ja rannakooslusi ning soostunud alasid.
Kaitsealustest liikidest on siin registreeritud merikotkas, karvasjalg-kakk ja valgeselg-kirjurähn. Taimestikus leidub muu hulgas rand-ogaputke, roosat merikanni, rootsi kukitsat, soo-neiuvaipa ja kahelehist käokeelt.
Saarel on registreeritud ligikaudu 516 soontaimeliiki, 149 samblaliiki, 273 samblikuliiki ja 464 seeneliiki. Linde on täheldatud 162 liiki, kellest ligi 100 on tõenäolised pesitsejad. Saarel elavad ka metskitsed, rebased, halljänesed ja mitu teist väikeimetajat.
Naissaarel põimuvad legendid, sõjaajalugu, rannarahva kultuur ja ürgne loodus. Seda rikkust ei ole võimalik ühe loo ega ühe külastusega ammendada – iga rada, mets, vare, kivi ja rannajoon avab uue kihi saare minevikust. Naissaar ootab avastamist
