Mai esimeses pooles toimus Tehvandil Eesti võrkpalli rahvusnaiskonna treeninglaager uue peatreeneri Pekka Seppäneni juhtimisel. Viimsist pärit võrkpallureid oli laagris viis: Marily Lass, Karolina Kibbermann, Nora Lember, Freia Liisa Palk ja Keira Liina Lukas.
Kõigi esimeseks treeneriks oli Laos Lukas ning treeningud toimusid Pirita majandusgümnaasiumis. Kolmel tüdrukul on võrkpall aga silmanähtavalt ka geenides. Nora Lemberi onu Veiko Lember on üks legendaarsemaid sidemängijaid, kes esindas Eestit ka EM-il. Nora ema mängis võrkpalli Eesti meistriliiga tasemel ning tüdruku vanaema oli treener. Freia Liisa vanaisa oli tunnustatud treener ja mängija, onu võrkpallikohtunik ning isa mängib tänaseni.
16-aastane koondise pesamuna Keira Liina on isa Laos Lukase käe all mänginud võrkpalli juba kümme aastat.
Kui kolm nooremat mängijat sattusid võrkpallitrenni n-ö loomulikul teel, siis kaks staažikamat koondislast sõbrannade kutsel. Koondise põhisidemängija Karolina Kibbermann sattus võrkpalli juurde juhuse tõttu. Koolis oli erinevate huviringide ja klubide tutvumispäev, kus ta märkas Selver võrkpalliklubi flaierit ja üht paralleelklassiõde, kes kutsus ta trenni. Ta haaras kaasa sõbranna Marily Lassi, läks trenni, kuid kuna trenniaeg kattus tennise omaga, kus ta käis, langes kaalukauss esialgu ikkagi tennisetrenni kasuks. Kuna tennis on üsna üksik spordiala ja ta nägi, kui tore sõbrannadel võrkpallis käia on, naasis Kibbermann 2015. aastal ikkagi võrkpalli juurde.
Välismaal mängimine karastab
Karolina ja Marily on ennast proovile pannud ka välismaa klubisid esindades. Kaks aastat Prantsusmaal mänginud sidemängija Karolina Kibbermann õpib praegu TalTechis arhitektuuri. Ta loodab kooli ära lõpetada ning siis uuesti profileiba teenima minna, sest Eesti liiga tase teda ei rahulda. Kuna tema vastu on paar korda huvi tuntud Poola kõrgliigast, siis loodab ta, et ehk avaneb tal ikkagi võimalus ennast seal liigas proovile panna.
Marily Lass lõpetas tänavu oma esimese profihooaja Soome kõrgliigas LiigaPloki Pihtipudase võistkonnas, mis ei olnud just kergemate killast, kuid õpetas palju. Lass on rahul, et julges lõpuks teha sammu mugavustsoonist välja ning kolida üksinda võõrasse riiki. Koondist nii nurgaründaja kui ka libero rollis esindanud 180 cm pikk mängija sai esimest korda koondisekutse 2019. aastal, kuid pidi sellest põlveoperatsiooni tõttu loobuma. 2020. aastal kutsus itaallane Lorenzo Micelli ta uuesti laagrisse ning selle kuue aasta jooksul on Lassi roll ja mänguaeg aasta-aastalt suurenenud.
Nora Lember õpib praegu Tartu ülikoolis ja mängib samas linnas võrkpalli. Lember sai esimest korda koondisekutse 15-aastaselt, kuid kandvamas rollis on andekas nurgaründaja olnud viimased paar suve. Ta eesmärk on lõpetada rootsi keele ja kultuuri õpingud ning minna vähemalt üheks aastaks välismaale mängima, et saada profisportlase kogemus ning et karjääri lõpus poleks kahetsust, et ei proovinud.
Freia Liisa Palk on võrkpalli mänginud 12 aastat ning lõpetab sellel suvel Audentese spordigümnaasiumi ja jätkab maailma tippu pürgimist Ameerika Ühendriikides Lääne-Nebraska ülikoolis.
Keira Liina Lukase eeskujud olid väiksena Eva-Liisa Kuivonen ja Marily Lass ning Audentese spordigümnaasiumis õpib ta ametlikult rannavõrkpalli suunal. Eesti U18 koondise kapteni kindel eesmärk on minna tulevikus mängima välismaale, näiteks Ameerika Ühendriikidesse, aga täpsem plaan oleneb sellest, kas ta on valinud selleks ajaks saali- või rannavõrkpalli. Kutse naistekoondisesse oli suur üllatus, kuid loomulikult ei öelnud ta sellest ära. Kuna Lukase prioriteet suvel on rannavõrkpall, tegi ta koondisega sel aastal kaasa vaid esimese nädala, et saaks natukene koondise atmosfääri nuusutada ning treeneritele esmamulje jätta. Uus-
tulnukana olid paljud asjad tema jaoks uued, kuid toetav atmosfäär ja abivalmid tiimikaaslased aitasid muresid
lahendada.
Rahvuskoondise esindamine on auasi
Kolm aastat tagasi võitis Eesti rahvusnaiskond Euroopa Hõbeliiga, millega tõusti Kuldliigasse, ning samal aastal mängiti kodusel EM-turniiril. Tolleaegsed staažikamad mängijad on nüüdseks loobunud, pesamunadest on saanud „vanad“ ja kogenud ning koondises on palju noori, kuid koondisesse tulek on sama motiveeriv kui varem.
Marily on koondises täitnud nii libero kui ka nurgaründaja rolli. Koondise esindamine on sõprade poolt hellitavalt Mammuks kutsutava viimsilanna jaoks väga tähtis, sest omad semud ja kodune keskkond on vaid siin. Uus soomlasest peatreener tõi põnevust ning täiesti uue süsteemi. Lass loodab areneda blokis ja rünnakul, leida enda mängus stabiilsuse ning ei välista ühel päeval jälle piiri taga mängimist.
Karolinale meeldib koondise juures kõige rohkem see, et kõigil on ühine eesmärk ja kõik päriselt pingutavad. Mängid sa Eesti liigas ilma palgata või välismaal tuhandete eest – siin on kõik sama asja eest väljas. Naise sõnul on koondises hea keemia ja õhkkond. Karjääri eredamaks hetkeks peab ta Euroopa Hõbeliiga võitmist ning loodab korra elus veel samasugust eufooriat tunda.
Nora jaoks on ülikooli kõrvalt koondisetsükli kaasa tegemine päris raske, aga hea tase ja trennide professionaalsus on seda väärt. Koha eest platsil tuleb võidelda ning konkurents tõstab taset ja utsitab paremaks saama. Klubihooajal elab igaüks oma elu, aga koondises on keskkond ühtsem, sest koos nii treenitakse, süüakse kui ka reisitakse.
Freia Liisa arvates on võrkpall kõige lahedam spordiala just inimeste pärast. Tema üks unistustest, teha trenni Eesti rahvusnaiskonnaga, täitus selle aasta mais. Noorele võrkpallurile on koondisesse kuulumine väga suur au ja väljakutse. Palk kiitis laagri sõbralikku atmosfääri ning uute tulijate head vastuvõtmist. Kõik treeningud olid treenerite poolt hästi läbi mõeldud ja väga nõudlikud, samas säilis meeldiv mänguline õhkkond ning tunda oli kogu tiimi toetust.
Tule ela Eesti koondisele kaasa! Euroopa liiga mängud, volley.ee:
6. juuni Rootsi – Eesti, Bakuu, Azerbaidžaan
7. juuni Azerbaidžaan – Eesti, Bakuu, Azerbaidžaan
12. juuni Ungari – Eesti, Keckemet, Ungari
13. juuni Horvaatia – Eesti, Keckemet, Ungari
19. juuni Eesti – Läti, Tallinn, Kalevi SH
21. juuni Eesti – Kreeka, Tallinn, Kalevi SH
Peatreener Pekka Seppänen:
„Meie tüdrukute keskmine pikkus jääb parematele tiimidele alla, nii et rõhku peab panema rünnakukiirusele, agressiivsele servile ning kaitsemängule.“
Nii mängijana kahekordseks Soome meistriks tulnud kui ka Kuopios pesitseva Puijo Volley kahel korral peatreenerina Soome karikavõitjaks vedanud 43-aastane Seppänen on olnud paar aastat põhjanaabrite koondise abitreener, kuid rahvuskoondise peatreenerina on see tema esimene kogemus. Ta kiitis ka Tehvandi, Kääriku ja Tallinna pakutavaid treeningtingimusi ning üldist töökat õhkkonda.
