Need inimesed on lastekaitsespetsialistid. Viimsi vallas töötab neli lastekaitsespetsialisti: Airi Peenoja, Dei Stein, Haldi Palang ja Kati Kütt.
Lastekaitsetöö jääb sageli märkamatuks, sest hea lõpuga lood reeglina avalikkuse ette ei jõua. Pigem jõuavad avalikkuse ette sellised lood, kus lastekaitsja ei paista just heas valguses.
„Lastekaitse ei saa enda kaitseks avalikult vastu vaielda ega perede tausta selgitada, sest peame hoidma laste ja perede privaatsust. Seetõttu jääb avalikkusele sageli väga ühepoolne pilt,“ tõdeb Dei Stein. „Vahel arvatakse, et lastekaitse suurim eesmärk või „võit“ on lapse perest ära võtmine. Tegelikkuses on lapse perest eraldamine alati kõige viimane meede ning selleni jõutakse alles siis, kui kõik muud võimalused pere toetamiseks ja olukorra parandamiseks on ammendunud.“
Kui laps tuleb perest eraldada, siis tegelikult alles algab töö kõige raskem osa – lapsele uue turvalise ja stabiilse elukeskkonna loomine, usalduse taastamine ning tema traumade ja läbielamistega tegelemine. See on pikk ja väga vastutusrikas protsess.
„Vahel on sellised lapsed aga nii ära lõhutud, et neist ei saagi iseseisvaid, ennast armastavaid ja iseendaga hakkama saavaid täisväärtuslikke ühiskonnaliikmeid,“ nendib Dei.
Kõige keerulisem lastekaitsevaldkond on tema sõnul aga peresisese vaimse väärkohtlemise märkamine ja tõendamine. Füüsilise väärkohtlemise puhul on olukord sageli selgem – vigastused saab fikseerida ja olemas on konkreetsed tõendid. Vaimne väärkohtlemine on aga väga varjatud ning seda on raske nii avastada kui ka tõendada. Eriti keeruline on see olukordades, kus väärkohtlemine toimub lähisuhtes üks ühele, ning veel raskem siis, kui vanem väärkohtleb oma last emotsionaalselt või vaimselt.
Pingeline ja emotsionaalne töö
Haldi Palang ja Airi Peenoja tunnistavad, et tööga kaasneb suur emotsionaalne pinge – tuleb tegeleda laste väärkohtlemise, hooletusse jätmise, perevägivalla ja kriisidega. See võib vaimselt väga koormav olla. Tuleb koostööd teha peredega, aga kõik vanemad ei ole valmis abi vastu võtma. Võib esineda konflikte, usaldamatust või isegi agressiivset käitumist.
Lastekaitsetöötajaid varitseb sageli läbipõlemise oht – pidev stress ja rasked lood võivad viia emotsionaalse väsimuseni, kui puudub piisav tugi ja võimalus taastuda. Haldi ja Airi peavad eriti oluliseks oskust hoida tasakaalu empaatia ja professionaalsuse vahel – tuleb olla toetav, kuid samal ajal säilitada objektiivsus ja piirid.
Dei Steini sõnul lähevad lastekaitsetöötajale enim hinge kõige raskemad juhtumid: „Just nendes tekib lapsega kõige suurem kontakt ning sinna panustad ka ise kõige rohkem aega, energiat ja emotsioone. Tihti on need seotud ka keeruliste ja pikkade kohtumenetlustega.“
Eriti keerulised on olukorrad, kus laps tuleb perest eraldada. Nii võib juhtuda, et lastekaitsetöötajast saab lapse jaoks ainus täiskasvanu, keda ta päriselt usaldab ja kelle peale ta saab loota.
„Ühelt poolt on see muidugi väga eriline ja usalduslik side, kuid teisalt tähendab see töötaja jaoks ka tohutut vastutust. Sa tead, et laps loodab sinu peale ning sa ei tohi teda alt vedada,“ räägib Dei. „Samas on see emotsionaalselt keeruline ka töötaja jaoks. Kui side lapsega on väga tugevaks kujunenud ning töötaja peaks mingil põhjusel ametist lahkuma, kogeb laps sageli taas kaotust ja turvatunde kadumist. Sellised olukorrad jäävad väga pikaks ajaks hinge.“
„Kõige suurem väärtus selle töö juures on aga hetk, kui näed, et laps on lõpuks turvalises keskkonnas, tema enesetunne paraneb ning ta saab võimaluse normaalseks lapsepõlveks,“ on kõik spetsialistid ühel meelel.
Miks valida lastekaitsja amet?
„Ilmselt olen ma lihtsalt sündinud sotsiaaltöötaja ja maailmaparandaja hingega. Juba lapsena kirjutasin päkapikkudele kirju sooviga neid aidata,“ muigab Dei. „Ja see töö pakub rõõmu. Kõige suurem rõõm on näha, et sinu tööst on päriselt abi olnud. Et laps saab vajalikku tuge, tema olukord paraneb ja ta tunneb ennast lõpuks turvaliselt.“
Töö juures hoiab teda usk sellesse, et maailma on võimalik natukenegi paremaks muuta. Ka väikestel muutustel võib ühe lapse jaoks olla väga suur tähendus.
Haldi valis lastekaitsetöö, sest tahab aidata kaasa laste heaolule ja toetada peresid ajal, kui nad abi kõige rohkem vajavad: „Selle töö juures hoiab mind tunne, et minu tööl on päriselt tähendus. Kui näen, et laps või pere saab abi ja olukord paraneb, annab see palju motivatsiooni edasi töötada. Samuti hoiavad mind inimesed – koostöö kolleegide ja spetsialistidega ning teadmine, et saan olla kellelegi toeks keerulisel ajal.“
„Minu jaoks lähevad korda juhtumid, kus laps või pere hakkab abi vastu võtma ja on näha positiivseid muutusi, isegi kui need on alguses väikesed. Kõige olulisem on tunne, et oled suutnud luua usalduse ja aidanud olukorda paremaks muuta,“ lisab Airi.
Kati valis sotsiaaltöö keskkooli lõpus, sest see tundus üsna uus ja huvitav eriala. Seni ei ole tulnud pettuda. „Töö juures pean oluliseks, et oleks usaldav ja toetav juht ning meeskond ja muidugi missioonitunne, et saan kedagi aidata.“
Lastekaitse areng
Lastekaitsejuhtumid on aastatega muutunud nii emotsionaalselt kui ka juriidiliselt palju keerulisemaks. Pahatihti tuleb kaitsta lapsi nende endi vanemate eest. Paljudel vanematel on endal raske lapsepõlv selja taga, läbielatud traumad, millega nad ei ole tegelenud, või vaimse tervise probleemid. See kõik mõjutab otseselt nende vanemlikke oskusi ja võimet pakkuda lapsele turvalist keskkonda.
Lisaks on kasvanud teadlikkus lapse õigustest ning lastekaitsetöös tuleb üha rohkem teha koostööd kohtute, koolide, tervishoiu ja teiste spetsialistidega. Seetõttu peab lastekaitsjal olema lisaks empaatiavõimele ka väga tugev juriidiline ja praktiline kompetents.
Kui varem seostati lastekaitset rohkem kontrollimise ja probleemidele reageerimisega, siis praegu tehakse palju rohkem ennetavat tööd ning keskendutakse sellele, kuidas peret toetada enne, kui olukord muutub väga keeruliseks. Samuti tehakse rohkem koostööd koolide, lasteaedade, psühholoogide ja teiste spetsialistidega. Üha rohkem kuulatakse lapse enda arvamust ja arvestatakse tema vajadusi. Samuti mõistetakse rohkem, kuidas trauma, vägivald ja hooletusse jätmine mõjutavad lapse arengut ja käitumist. See on muutnud spetsialistide tööviise.
Airi ja Haldi hindavad kõige tähtsamaks lapse heaolu ja turvatunnet: „Peame oluliseks, et iga laps tunneks end hoituna ja kuulatuna. Samuti väärtustame ausat koostööd perede ja teiste spetsialistidega, sest keerulisi olukordi saab kõige paremini lahendada ühiselt.“
„Minu jaoks on kõige tähtsam teha oma tööd nii, et südametunnistus oleks puhas. Et ma teaksin, et olen andnud endast parima, isegi siis, kui kõiki olukordi ei ole võimalik täielikult lahendada,“ ütleb Dei.
„Keerulised juhtumid jäävad mõnikord ka pärast tööd mõtetesse. Seetõttu püüan isikliku elu ja tööelu tasakaalus hoida,“ ütleb Kati. „Siis saan ma oma töös ka alati esikohale seada lapse huvid.“
Viimsi eripära
Dei saab võrrelda tööd nii Tallinnas kui ka Viimsis. „Tallinnas teed sageli väga kindlat töölõiku ning vahel võib tekkida tunne, et teed liinitööd. Vallas tuleb aga hallata kõiki lastekaitsega seotud valdkondi tervikuna. See tähendab, et pead omama laiemat teadmiste pagasit ja rohkem praktilisi kogemusi. Samas annab see ka rohkem võimalusi ennast arendada ning oma silmaringi laiendada,“ on ta rahul.
Haldi ja Airi peavad Viimsi eripäraks seda, et siin elab palju noori peresid ning vald areneb kiiresti. „Seetõttu on suur rõhk ennetusel, perede toetamisel ja laste vaimse tervise teenustel,“ ütlevad nad.
„Viimsis elavad haritud ja teadlikud inimesed, kes teavad oma õigusi. Viimsis on kohtuvaidlusi rohkem kui mõnes teises piirkonnas,“ lisab Kati.
Lastekaitset nähakse sageli ainult konfliktide ja keeruliste olukordade kaudu, kuid selle töö keskmes on alati laps ja tema heaolu.
„Lastekaitsja eesmärk ei ole kedagi karistada, vaid aidata peredel leida lahendusi ning tagada lapsele turvaline kasvukeskkond,“ tuletab Dei meelde.
Kati tahab samuti, et inimesed mõistaksid, et lastekaitsjad on aitajad, mitte karistajad ja sanktsioneerijad.
Airi ja Haldi soovivad veel, et selles emotsionaalselt raskes töös ei jääks lastekaitsjad oma muredega üksi ning leiaksid aega ka taastumiseks ja enda hoidmiseks.
