Juunis teenis Karl Robin, kes taastub veel hüppeliigese murrust, Karksi-Nuias peetud MM-etapil kahe sõidu kokkuvõttes 47 punkti. Teiseks jäänud Kevin Saar sai kokku 45 punkti ning kolmandana lõpetanud sakslane Manfred Zienecker 42 punkti.
Karl, kuidas sa selle alani jõudsid?
Minu vanaisal ja vanaemal on suur aed ja nii jõudsin alani juba päris varakult ehk 4-aastaselt. Ühel päeval, kui väljendasin igavust, ostis vanaisa mulle elu esimese laste ATV, mis leidis igapäevast kasutust. Huvi kasvades ehitas vanaisa mulle tagahoovi ka pisikese raja ning mõne aja möödudes ostsid vanemad mulle juba esimese võistlusmasina.
Kuidas vanemad sinu moto-spordihuvisse suhtusid, kiitsid heaks?
Meie perekonnas ja suguvõsas on motosport alati au sees olnud. Ema ja isa tegelesid ralliga ning vanaisa motokrossiga. Seega oli minu huvi motospordiga tegeleda pigem asjade loomulik käik.
Kui pikaks ajaks sa sinna tagahoovi sõitma jäid ning millised võimalused alaga tegelemiseks koduvallas olid? Kes sind treenis?
Leppneeme ja Randvere kandis oli üks rada, kus ma väiksena sõitsin, aga seal on nüüd ridaelamud. Praegu on lähim võimalik koht treenimiseks Maardus, mis pole ka kaugel. Treenerit mul enam quad’i jaoks vaja pole, aga mõned aastad tagasi oli mulle mentoriks kogenud krossisõitja Andro Halliko. Üldiselt ongi nii, et omad õpetavad omasid.
Kui ohtlik sinu spordiala on ja milliseid riske oled valmis võtma?
Oht käib selle spordialaga kaasas ja ma aktsepteerin seda. Teisalt usun endasse ja olen enesekindel, sest enda sõiduvigadest tulenevaid kukkumisi on mul olnud vähe. Kui midagi on juhtunud, on see pigem olnud minu kontrolli alt väljas.
Olen murdnud selgroo, rebestanud kopsu, mul on olnud mitu hüppeliigese murdu ja olen oma peas vigastustega rahu teinud. See käib meie spordiala juurde. Kõige rohkem mõjutavad vigastused lähedasi, aga ka nemad on pidanud sellega harjuma ja on harjunudki.
Minul on alati motivatsioon tulla tugevamana tagasi. Kui ma kukun, siis pean peas suutma mõelda, et see oli ühekordne asi ja tuleb edasi sõita. Mida rohkem sa sõidad, seda rohkem riskid ja seda julgemaks muutud.
Millist kaitsevarustust peate kasutama?
Standardvarustuses on muidugi kiiver, põlvekaitsmed, krossipüksid, kehakaitse, võistlussärk, kindad ja prillid. Lisaks võib kasutada ka kaelakaitset, et pea kukkudes liialt ei painduks.
Kui suurt rolli mängib sinu alal tehnika vastupidavus? Kas oskad tuua näiteid, kuidas tehnika on alt vedanud?
Meie masinal on igasuguseid juppe, mis võivad puruneda ja sõidu ära rikkuda. Raskematel juhtudel, kui näiteks puruneb rehv, võib see kaasa tuua kukkumise ning julgen öelda, et siis on quad’i seljas näiteks vähem turvaline kui ralliautos.
Kui nüüd lugejale rääkida numbritest, siis kui kaua üks sõit kestab, millised on kiirused ja kui kõrgele hüpatakse?
Keskmiselt kestab sõit 25–30 minutit ning olen hüpanud 40 meetri kaugusele. Olenevalt rajast jääb keskmine kiirus 50–60 km/h vahele. Tippkiirus võib ulatuda lausa üle 100 km/h.
Millised rajad välja näevad ja kus sulle meeldib kõige rohkem võistelda?
Baltikumis on liivased rajad. Lääne-Euroopa kõva kattega radadel on pigem tipus just sealsetel radadel harjutavad krossisõitjad. Siinsetel radadel on meil jälle eelis.
Eesti meistrivõistluste raames ei ole nii palju nõudmisi kui EM- ja MM-etappidel, aga EM-i normidele vastavad rajad on Karksi-Nuias, Kiviõlis ja Tartus Langel.
Kõige kõrgem tase on aga Ameerika Ühendriikides, kus sellel alal teenitakse lausa elatist. Sadadel poistel on tagahoovides rajad ja kogu aeg treenitakse.
Millal sa otsustasid just selle motokrossialaga tegeleda ja kas oli ka muid valikuid?
See otsustati minu eest väiksena ära ja ma olen sellega rahul. Olen pidevalt arenenud ja paremaks saanud ning soovin edasi pürgida. Mulle meeldib adrenaliin ja pinge ning tegemist ei ole ka päris rahvaspordiga, sest ala on kulukas.
Olen väga tänulik oma perele ja sponsoritele igakülgse toetuse eest. Mida kõrgemale ma jõuan, seda suuremaks muutuvad kiirused ja seda olulisemaks saab tehnika vastupidavus, sest tipus sõidetakse pidevalt piiri peal.
Tänu Team Estonia liikmelisusele on mulle tagatud ka spordimeditsiini sihtasutuse tugiteenused, sealhulgas arstiabi ja füsioteraapia.
Sa õpid ülikoolis. Kuidas sa ühendad õppimist spordiga?
Õpin TalTechis äriinfotehnoloogiat ja selle kõrval tegelen ka spordiga. Olen suutnud mõlemad asjad kontrolli all hoida. Quad’is kestab hooaeg kevadest sügiseni ning talvel tegelen põhiliselt üldfüüsilise ettevalmistusega, arendades jõudu ja vastupidavust.
Sa elad Haabneemes. Mis sulle Viimsis elamise juures kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldib see, et Viimsi on nagu linn ja samas ei ole ka. Siin on hea rahulik ning puhas õhk, samas on kõik vajalik jalutuskäigu kaugusel. Tallinnas ma elada ei tahaks.
Kui tuleb juurde vaba aja veetmise võimalusi, oleks see tervitatav, aga Viimsi on väga hea koht elamiseks ja olemiseks.
Millega on tegu?
Quad-motokross on motospordi distsipliin, kus võisteldakse neljarattaliste maastikusõidukitega ehk ATV-dega (quad’idega). Sõidud toimuvad spetsiaalsetel krossiradadel, mis on üles ehitatud mitmekesise ja tehnilise iseloomuga – rajal on nii hüpped kui ka järsud kurvid ning erineva pinnasega lõigud, sealhulgas liiva-, savi- ja mudasektorid.
Hoia silma peal!
Facebook: Karl Robin Rillo #741
Instagram: Rillo_741
MM-sarja hetkeseisu saab jälgida kodulehel www.fimquadcross.com/standings.
Järgmine etapp toimub 25.–26. juulini Lätis, Madonas.
