Mirt oli pikalt teadnud, et filmindus on tema kutsumus, mina alles avastasin seda enda jaoks. Suurim põhjus filmi loomiseks oli võimalus arendada oma oskusi ja teha valmis midagi, mis sobiks ülikooli kandideerimisel
portfooliosse.
Alustasime kogu protsessi sellega, et esitasime avalduse Viimsi noortekeskuse projekti „Noorte oma eelarve“ raames, lootes saada võimaluse oma unistused teoks teha ning luua tore film veidi suurema summaga, kui meie taskupõhjast leida võis. Vastuse ootamine oli päris pingeline, kuid kui lõpuks jaatava vastuse saime, oli meil mõlemal uskumatu tunne. Naeratasime nii laialt, kui üks gümnaasiuminoor üldse naeratada saab, rõõmsad, et saame päriselt midagi lahedat teha, ilma et pankrotti läheksime.
Idee ja näitlejate otsimine
Järgmiseks oli vaja filmiideed. Teadsime, et tahame teha midagi lõbusat, sest meie mõlema varasemad filmiprojektid olid olnud üsna depressiivse alatooniga. Mõtlesime nii Eesti folkloorile, armastusloole kui ka kummitustele, kuid lõpuks jäime pidama toredal lool kahest väikesest tüdrukust.
Otsustasime alustada näitlejate otsimist samal ajal, kui stsenaariumi kirjutasime, et asjad kiiremini liikuma saada. Lisasime Facebooki gruppi „Pean saama näidelda, muidu suren!“ kuulutuse, lootes saada mõned vastused ja leida sobivad näitlejad. Meie suureks üllatuseks tuli kirju tohutult ning kokku tegime ligikaudu 50 prooviesinemist, mõned silmast silma ja teised veebi vahendusel.
Valisime välja kaks toredat tüdrukut: Anita, kes mängis peategelast Madlit, ja Marii, kelle tegelane oli Liisu. Nad paistsid silma selle poolest, et julgesid vastata küsimustele loominguliselt ja rohkem kui paari sõnaga.
Samuti vastasid tüdrukud täpselt meie ettekujutusele filmi tegelastest.
Kuna teha oli palju ja aega vähe, lootsime, et ostude tegemine läheb kiiresti. Kahjuks ei olnud meil võimalik raha täielikult enda käsutusse saada ning kõik ostud tuli teha noortekeskuse kaudu. See tähendas, et me ei saanud minna kohapeale poodi, vaid pidime ootama iga paki saabumist. Lisaaega võttis ka suhtlus. Seetõttu jäi ära algul paika pandud plaan filmida kogu film 2025. aasta suvekuudel ning alustasime hoopis septembris.
Probleemid ja veel probleeme
See tekitas omakorda uusi probleeme, sest ilm ei olnud enam mõnusalt suvine ning näitlejad käisid päeval koolis ja õhtuti huviringides. Meie olime samal ajal 12. klassi õpikoormuse tõttu stressis ning proovisime anda endast
parima, et leida sobivaid aegu ka siis, kui see tähendas vahel koolist puudumist.
Muidugi ei olnud see meie probleemide lõpp, kuid ülejäänu ei olegi nii oluline. Kõigele vaatamata oli filmimine ääretult tore, sest noored näitlejad olid töökad, rõõmsameelsed ja andekad. Iga kord, kui midagi sassi läks, olid nende nägudel pettumuse asemel naeratused ning see tegi ka meie olemise kergemaks.
Filmimiskohtade leidmine oli üsna lihtne ja saime abi sõpradelt, kes lubasid meil oma aias filmida või tõid kaasa taustanäitlejaid. Ühel korral käisime ka minu vanaema ja vanaisa juures, kui nemad reisil olid. Esilinastusele filmi vaatama tulles oli see neile tore üllatus
Kõige ajamahukam osa oli filmi kokkupanek. Arvan, et kulutasin monteerimisele üle 40 tunni. Suurem osa ajast läks meie problemaatilise heli parandamisele ja värvikorrektsioonile, et anda filmile vastuvõetav välimus ning jätta mulje, nagu toimuks tegevus suvel või sellele lähedasel ajal.
Keerulisi kohti tuli ette palju ja enamikku neist ei osanud me filmimise ajal ette näha. Palju tuli ümber teha ning aega jäi puudu. Tehniliselt oleksime pidanud projekti lõpetama 2025. aasta detsembris, kuid esilinastus toimus alles märtsis. Ka see ei olnud lust ja lillepidu. Kui film oli valmis, tegin sellest kino jaoks sobiva faili ja lasin Mirdil selle kohale viia. Mõtlesin, et luban endale pärast pikka monteerimist veidi puhkust ja läksin samal ajal kohtingule. Korraga sain aga kõne: „See ei tööta.“
Film valmis, aga ei tööta
Kõik oli kaos – film ei läinud kinos tööle. Ma ei saanud sel hetkel midagi teha ja lasin Mirdil kõvaketta koju tagasi võtta, lootes, et saan järgmisel hommikul probleemi kiiresti ja lihtsalt lahendatud, sest olime otsustanud filmi
kohale viia vaid päev enne esilinastust.
Kõik ei läinud aga kiiresti ega lihtsalt. Oli segadust, nutmist, paanitsemist, veidi karjumist ja veel nutmist, kuid lõpuks saime filmi tööle nii, et inimeste saabumiseni oli veel paar tundi.
Stressi suurendas järgmisel päeval toimuv eesti keele riigieksam, kuid lõpuks läks kõik hästi. Tagasisideküsimustiku vastuseid vaadates saime teada, et rahvale meeldis film rohkem, kui oleksime osanud arvata. Saime ka palju kriitikat, kuid oodatust siiski vähem. Andsime abilistele šokolaadi ja komme ning tänasime kõiki, kes meid sellel teekonnal aitasid.
Ja nüüd täname veel kord: suur-suur aitäh kõigile, kes meiega selles protsessis kaasa tegid. Peaaegu sama suur aitäh Viimsi noortekeskusele rahalise toetuse ja Viimsi kinole esilinastuse korraldamiseks ruumide võimaldamise eest!
Oleme ülimalt õnnelikud, et saime sellise projektiga tegeleda ja ennast avastada. Üks meist sai aru, et filmindus ei ole siiski päris tema teema, teine aga leidis oma kutsumuse.
