Orhideed on evolutsiooniliselt juba väga ammu seentest sõltuvad. Tegelikult on kõik orhideed seemnest idanedes vähemalt ajutiselt seenelt saadavast toidust sõltuvad: imepisikeses orhideeseemnes pole praktiliselt toitainevaru ja noor taim saab alguses süsinikku seenelt. Hiljem hakkavad enamik orhideeliike fotosünteesima. Pruunikas pesajuur on evolutsioonis mingi aeg mõelnud, et nii mugav ja tore on seenega koos elada – ise ei pea midagi tegemagi – ja loobus fotosünteesimisest.
Pruunikas pesajuur on veel selline spetsialist, et talle ka igasugune seen ei sobi – tema sõber peab kuuluma seenesugukonda Sebacinaceae. See seen on omakorda vastastikku kasulikus koostöös ehk sümbioosis mõne puuga. Praeguste teadmiste kohaselt teevad seen ja puu koostööd, aga pruunikas pesajuur on lihtsalt „puuk“, kes endale sealt kooselust vajaliku kõrvale paneb.
Pinnases on tal linnupesa meenutav juurestik. Liik on erikujulise juurestiku eest saanud mitmes keeles oma nime, näiteks inglise keeles „Bird’s-nest Orchid“. Ka tema teaduslik nimi on sellega seotud: Neottia viitab pesale (kreeka keeles), nidus tähendab ladina keeles pesa ning avis lindu. Allikad viitavad, et selle liigi varasem rahvapärane nimetus Eestis oli ka linnupesajuur.
Kuivõrd pruunikal pesajuurel pole tarvis ise fotosünteesida, siis võib neid orhideesid sageli kohata väga varjulises metsaaluses. Ta eelistab väidetavalt parasniiskeid salumetsi, puisniite, sarapikke, harvem ka kõdusoo- ja soostuvaid metsi.
Pruunika pesajuure õisik on tihe ja paljuõieline: tavaliselt 25-35 õit, aga maailmas on leitud ka 100 õiega isendeid. Kui vaadata ühte õit õisikus, siis on näha, et selle huul on teistest õielehtedest pikem ja kaheks kaarjalt laiuvaks hõlmaks lõhestunud. Kannust sellel liigi õitel pole. Rohelisi lehti tal samuti pole – nende asemel on varrel pruunikad soomuslehed. Pikkust on taimel tavaliselt 10-40 cm. Õisi külastavad ja tolmeldavad küll kahetiivalised ja sipelgad, kuid liigi peamiseks tolmlemisviisiks peetakse isetolmlemist.
Pruunikas pesajuur õitseb tavaliselt mai viimasest kolmandikust kuni juuni teise pooleni. Pärast seda jäävad metsa alla püsti kuivanud taimed, milles valmivad seemned. Just sellised kuivanud taimed leidsingi Mäealuse maastikukaitseala metsast. Olen päris kindel, et seda liiki võiks meil seal Mäealusel, aga ka laiemalt Viimsi vallas leida veel, aga teda ei ole värvi tõttu sageli kõige kergem märgata ja vahel aetakse teda ka segi seenlillega. Kui sina oled sellist taime näinud, võid sellest julgelt teada anda.
Liik on Eestis hajusalt levinud, aga teda on leitud kõikidest maakondadest. Eesti looduse infosüsteemis (EELIS) on registreeritud üle 2 300 pruunika pesajuure leiukoha. Varsti saame sinna ka info Viimsi valla kohta. Tegemist on III kaitsekategooriasse kuluva orhideega.
