Rattaretke giid oli teist aastat järjest abivallavanem ja kaheteistkümnendat põlve viimsilane Alar Mik. Marsruudi pani kokku vallavanem Siiri Visnapuu. Matkajad said nii paduvihma kui ka päikest, kuid see ei vähendanud osalejate head tuju ega kahandanud huvi.
Teekonnal tehti seitse pikemat peatust, kus retkejuht Alar Mik rääkis põhjalikumalt paikade ajaloost ja tõi esile huvitavaid fakte. Näiteks on Viimsi vallas kokku ligi 60 saart ja laidu, millest suurim on Naissaar (18,6 km²), väikseimad aga vaid mõnekümne ruutmeetri suurused laiud.
1. peatus: Rummu lauter ja saared
Alar alustas saarte loo jutustamist Viimsi väiksemate saarte juurest. Rummu lautri juures paiknevad kolm kivist laidu – Kivi, Kivikese ja Kivila laid – on tegelikult tehissaared, kunagise lautriala lainemurdjad või lagunenud muuli osad, mis on tänapäeval eraldi katastriüksused. Taamal üle lahe oli näha valla suurim saar Naissaar.
Alar selgitas, et poolsaare läänekaldal võib leida veel teisigi tehissaari meenutavaid moodustisi – rundukeid, mis on teatud tüüpi lautrid madalas rannikuvees ja mille peale tõmmati ööseks kalapaat. Neid võib näha nii Püünsi kui ka Pringi rannikul.
2. peatus: Pandju saar
Pandju saar on tuntud oma pika liivasääre poolest. See liivane keset merd kulgev tee on tekkinud saare ärauhtumise tagajärjel. 150 aastat tagasi oli Pandju praegusest umbes kaheksa korda suurem. See näitab, et pideva uhtumise tulemusena võib 30–40 aasta pärast Pandju saarest järele jääda vaid kivikari.
Pandju oli kunagi Soome lahe linnurikaste saarte seas kolmandal kohal ning seal on aastate jooksul kohatud üle 50 linnuliigi. Nüüdseks on saarel tegutsevate lindude arv järsult vähenenud. Selle põhjuseks on saare pindala vähenemine, kuid eelkõige saare külastamine pesitsusajal. Alar rõhutas ka seda, et pesitsusperioodil 15. aprillist 31. juulini kehtib range soovitus saart mitte külastada.
3. peatus: Rohuneeme ja Kumbli saar
Matkagiid Alar rääkis Rohuneeme rannaliival Kumbli saarega seotud põnevast legendist. Kumbli saar on seotud Raudvärava lahingu looga. Lahing peeti 1032. aastal Kumbli ümbruses ning selles hävitati peaaegu täielikult Novgorodi lodjalaevastik ja hukkus viikingipealik Ulf Ragvaldsson.
Legendi kohaselt on Kumbli saarele maetud just see viikingipealik. Kuigi mõned ajaloolased on pidanud Raudvärava lahingupaigaks Põhja-Venemaad, võib kohalikust merepõhjast leida laevakujulise moodustise – võimalik, et see ongi Ulfi haud. Kohanimede uurimine toetab samuti versiooni, et lahing võis toimuda just siin, Rohuneeme, Kräsuli ja Aegna vahelises merekitsuses.
4. peatus: Rohuneeme mets ja Kullakari
Kohalikuna teadis Alar rääkida salapärasest Kullakarist, mille kohta on temagi kuulnud vanemate inimeste jutustusi. Kullakari on saar, mis kadus 19. sajandi teisel poolel ootamatult kaartidelt, kuid mille nimetus on intrigeeriv.
Ühe loo järgi tegutsesid Rohuneemes Viimsi mõisniku heaks laevaröövlid, kes peitsid ja hoidsid oma paate Kuusikneemel Kullakari lähedal metsas. Võimalik, et siin peitubki seos Kullakari nimega. Laevad sattusid sageli Aegna ja Kumbli-Kräsuli ümbruses karile ning siis ilmusid ootamatult välja röövlid, kes karile jooksnud laevu rüüstasid ja varanduse kaasa viisid. Röövitud varandust võidi peita Kullakaris ning ehk pärinebki sellest paiga nimi.
Igal juhul lasub Kullakari nimel ja saare kadumisel saladuseloor.
Lisaks tutvustas Alar Rohuneeme metsas asuvaid meremärke. Tegemist on juba 1950. aastatel kavandatud Nõukogude armee salajase militaarprojektiga, mis rajati avalikult mõõtemiili süsteemina. See koosnes kolmest liitsihist Rohuneeme metsas ning ühest liitsihist Leppneeme piirkonnas. Arvatavasti oli mõõtemiili süsteemil ka salajane otstarve allveelaevade mereõppe teenindamisel.
5. peatus: Kelvingi ja Kellynckholm
Kelvingi sadamaäärsel kaldavallil rääkis Alar Mik loo Kellynckholmi saarest, mis 19. sajandi teisel poolel ära kaevandati ja Tallinnasse ehitusmaterjaliks veeti. 1689. aasta kaardil oli Kellynckholm veel ligikaudu 2000 m² suurune ovaalne saar, kuid 1860. aastatel veeti saare pinnas ja kivid Tallinna sõjasadama ehitamiseks. Tänapäeval tähistavad kunagise saare asukohta vaid suured kivid ja kivikari.
Alar tutvustas ka Kelvingi sadama ümbruse lahte ja Kelvingi maastikukaitseala rannikut kui elurikast piirkonda, kus leidub looduskaitsealuseid ristparte, väiketülle, heletildreid ja hänilasi. Talvel on sageli näha merikotkast ja laululuiki. Maikuus võis piirkonnas näha kaks nädalat seal viibinud sõbralikku ilvest. Matkalistel oli võimalus külastada ka Kelvingi sadamat.
6. peatus: Leppneeme ja Mätta kari
Mööda kaluriküla looklevat teed liikusime Leppneeme kalasadamasse. Alar tutvustas sadama juures asuvat Mätta kari ja selle linnustikku. Mätta kari ja Mätta kari laid on linnusaared, kus võib kohata nii hall- kui ka hõbehaigruid ning kohati kormorane. Kaitsealustest lindudest võib aeg-ajalt näha merikotkaid ning suvel asustavad saare rannikut mudatildrid.
Alar rääkis, et Mätta kari pindala on roostiku laienemise ja setete kogunemise tõttu kasvanud ametlikult 5836 m²-lt tegelikult 10 770 m²-ni. Samuti tutvustas ta Leppneeme kalasadamat, kust saab hommikuti osta värsket kala otse kalurilt.
7. peatus: Tammneeme lahe saared
Tammneemes peatusime kaldaastangul, kust avanes vaade lahe saartele. Matkagiid Alar rääkis Tammneeme lahe saarte loost. Tammneeme lahes on neli saart ja üks endine saar, mille viis ära 1967. aasta augustitorm. Põhja poolt lugedes on Tammneeme saared Anekari, Kivikari laid, Kivikari ja Lahesaar. Kunagise Kuusikkari ehk Külasaare asukohta tähistab kivine kari.
Alar selgitas, et Lahesaart kasutasid omal ajal kalurid paatide hoiukohana. Saarel on tänaseni näha kaheksa ajaloolist lautrikohta. Tänapäeval on saared lindude päralt – talvel võis seal jää peal näha samal ajal tegutsemas kuni seitset merikotkast. Suvel asustavad Lahesaart kormoranid, kelle pesade arv ulatus 2025. aastal ligi 250-ni.
Retke lõpus ootas osalejaid Lubja külaseltsi eestvedamisel ja perekond Tanni valmistatud maitsev seljanka.
Täname kõiki osalejaid ja abilisi, kes aitasid kaasa järjekordse meeldejääva Viimsi rattaretke õnnestumisele. Hea meel oli tõdeda, et Viimsi pakub avastamisrõõmu ka kohalikele elanikele. Mitu osalejat tõdes päeva jooksul, et kuulis oma koduvalla kohta midagi uut või sattus paikadesse, kuhu polnud varem jõudnud.
